Facebook
Eestlased on rikas rahvas, päriselt ka
6. märts 2016
Raha Kratt
rahakratt Säästmine
Enimloetud artiklid
- Teekond kahemiljonise investeerimisportfellini 11.01.2022 22:58
- Aktsiahinna bet ja kas avalikud kasvuettevõtted on tõesti skämm ja läbi nagu väidetakse? 22.01.2024 00:09
- Madise september-oktoober 2023 kokkuvõte, blogi jääb ebaregulaarseks 31.10.2023 15:29
- Tahavaatepeeglist ralli sõitmine ja mis siis järgmine aasta realiseeruvad täna teada uudised on? 20.12.2023 03:11
- Uus väljakutse, kasvavad riskid 06.12.2023 22:15
Viimased artiklid
- Aktsiahinna bet ja kas avalikud kasvuettevõtted on tõesti skämm ja läbi nagu väidetakse? 22.01.2024
- Tahavaatepeeglist ralli sõitmine ja mis siis järgmine aasta realiseeruvad täna teada uudised on? 20.12.2023
- Uus väljakutse, kasvavad riskid 06.12.2023
- Madise september-oktoober 2023 kokkuvõte, blogi jääb ebaregulaarseks 31.10.2023
- Madise juuli-august 2023 kokkuvõte 06.09.2023
Julgen väita, et aega ja raha jagub pea kõigil eestlastel, eriti muidugi Tallinnas (“Me oleme Tallinnast, me maksame!”, kui meenutada üht kultustsitaati). Kohe toon köögist klaasi suhkruvett ligi, püüan pulsi korraks 220 pealt alla saada ja selgitan lähemalt. Teema on erutav, igaljuhul.
Selline avaldus sündis mul nädalavahetusel. Täpselt siuke mulje jäi mulle, kui kruiisisin oma tasuta koodiga tellitud Uberi sohvriga laupäeval läbi ühe pealinna nooblima ostupalee parkla. Minu eesmärk oli seal hüljatud ja/või keskealisi meeleheitel koduperenaisi leida, keda õhtul Karja Keldrisse 2=3 pakkumisega liisunud vaadipilkut jooma meelitada. Aga pilt, mis parklast vastu vaatas, oli täiesti sõge. Esiteks polnud sobivaid ohvreid aga no see selleks. Hullem oli hoopis vaatepilt, kus üks hõbedane liisingmaastur oli oma plastist stanget pidi teise küljes kinni, kolmanda veluursisu topilisem, kui neljandal ja nii see rida jätkus. Kõige hämaramas parklavahes lugesin ära 7 sellist õnnetut anonüümset hõbehalli honda-tojoota-kiia “dziipi”… Kõrvuti. Seitse tükki kõrvuti. Nihhuj… nagu sõbralik naaberrahvas ütleb! Ma võin draama lisamise mõttes selle numbri ühe korra veel kirjutada ja väikese pausi teksti sisse jätta.
Kuidas kõikidel neil inimestel see aeg ja raha on, et terved nädalavahetused poodides ringi promeneerida? Ühesuguste liising-“maastikuautodega”? Ja veel kuu lõpus? Mul on tegemist, et petipakist viimane napp tilgake välja triikida ja kassi toidukausist tohletanud konservitükk tuuri panna.
Küsisin Uberi-kuti käest sama asja. Istusime nagu kaks viimast tolgust seal autos, kummalgi argipäevane täisajaga töökoht pluss muud tegutsemised kõrvale. Kuu lõpus tulevad viimased käibevahendid hoiupõrsa veristamisest või lagunenud balalaikaga Balti jaama tunnelis Universali plaadilepingut õngitsedes aga investeeringute kallale minemine oleks pühaduse teotus. Investeeringute ärajätmist ei tohi mainidagi. See on umbes nagu Lord Voldemort’ist rääkimine armiga võluripoisi filmis. Tänu ühistele vaadetele ja heale läbisaamisele oma uue Uberi-tuttavaga ei pidanud ma tavapäraselt parklanurgas autost välja minema ja sain seekord tasuta sooja sõidu kodutreppi. Kes mu intiimseiklustele siin kaasa elab, siis teadmiseks, et Karja Keldris pidin sel õhtul üksi istuma. Ei ole hullu, oligi aega päeval nähtut 2=3 diiliga topsikusse “uputada” ja elu üle järele mõelda. Eksistentsiaalsed küsimused, kust tuleb tolm ja kuhu läheb raha? Või kust tuleb raha ja kuhu läheb aeg?
Erinevate andmete järgi on Tallinnas 1-2 m2 kaubanduspinda elaniku kohta. Sellesse õõvastavasse fakti on arvestatud vaid megapoed ning ägedad magalate keldriärid lisavad veel mingi N koguse valemisse juurde. Keldriäride vastu ma viha ei pea. Praegugi meenuvad õndsad suvehommikud, mil olen püüdnud värisevate kätega oma randmel peesitava Poljot’i juubelimudeli suurt seierit üheksa pealt kümne juurde keerata, et siis kella näidates ja häbelikult naeratades müüjatädilt ühte suurt ja läbipaistmatut pruuni plastpudelit küsida… Jaaah, kaubandus on tegelikult tore – Kaubamaja saab läbi börsi jupphaaval endale osta ja sealt tiksuvat divikat magala keldribisnesite vahel laiali jagada. Ma olen nagu börsimaailma Robin Hood, tundub.
Meil on kõvasti aega käes. Ilmselgelt on kogu hariv tegevusampluaa nädala sees ära jõutud teha, kui nädalavahetusel on kõigil aega tunde ja tunde mööda megapoodide kahhelplaate patseerida ja ostuhuvilise näoga ühest putkast teise libistada, niuksuv krediitkaart oma kulunud nurkadega omaniku p*ersest kinni hoidmas. Lastekari libiseb järel õndsas (l)ootuses, et kui 7 tundi vanematega hüperkeskuses vastu pidada, siis saab pärast kulinaariast friikaid. Võibolla need inimesed ei maga öösisti? Arenemas on uus liik – Tarbijas Erectus. Üks palk, üks elu, üks kõik ja all-in? Kõht ja kukkur paisuvad aga ainult neil, kes neid poode üleval peavad ja rendimarju nopivad. Investoritele on siin mõttekoht.
Ma nüüd ei taha öelda, et oleksin tarbimisvastane. Kaugeltki mitte ja nõrkushetkedel langen isegi vahel emotsiooniostude küüsi. Hea meelega tassin oma varasalvest otsapidi kaubandusse tagasi aga siin on väike vahe. Ma ei tahaks mitte palka sinna tassida, vaid investeeringutelt teenitud intresse. Ideaalis muidugi intressidelt teenitud intresse aga sinna on veel kõva maa minna ja selleks kulub mul tõenäoliselt mitu paari ketse. Mis tuleb poest osta, onju. Aga ma tean, et see mudel on võimalik. Kuni pole tõestatud vastupidist. Natuke peaks seda seltskonda raputama, kellel kõik papid kuu alguses liisingute vahel ära jagada tuleb ja kelle meelest on normaalne kõva intressiga krediitkaarte nädalavahetuseti hüperpoodide makseterminalides saagida. Aja ja raha väärtustamine on paljudel paigast ära. Meenub ühest intekast kuuldud Seth Godin’i jutt, kus ta oma ülikooli esimese aasta jooksul sai iga teisipäeva hilisõhtul väikese pundiga mingis tühjas auditooriumis kokku, et siis 4 tundi non-stop äriideid ajurünnata. Ühe aastaga olla 5000 ideed paberile saadud. Niiet sama aeg ja rohkemgi igal nädalal poodlemise/teleka passimise alla panna? Kas sul tulevikumina on sulle tänulik selle eest? No ma ei ole kindel.
