Facebook
Sina ei pea mitte elu elamata ja pidu pidamata jätma
2. märts 2016
Raha Kratt
rahakratt Investeerimine
Enimloetud artiklid
- Teekond kahemiljonise investeerimisportfellini 11.01.2022 22:58
- Aktsiahinna bet ja kas avalikud kasvuettevõtted on tõesti skämm ja läbi nagu väidetakse? 22.01.2024 00:09
- Madise september-oktoober 2023 kokkuvõte, blogi jääb ebaregulaarseks 31.10.2023 15:29
- Tahavaatepeeglist ralli sõitmine ja mis siis järgmine aasta realiseeruvad täna teada uudised on? 20.12.2023 03:11
- Uus väljakutse, kasvavad riskid 06.12.2023 22:15
Viimased artiklid
- Aktsiahinna bet ja kas avalikud kasvuettevõtted on tõesti skämm ja läbi nagu väidetakse? 22.01.2024
- Tahavaatepeeglist ralli sõitmine ja mis siis järgmine aasta realiseeruvad täna teada uudised on? 20.12.2023
- Uus väljakutse, kasvavad riskid 06.12.2023
- Madise september-oktoober 2023 kokkuvõte, blogi jääb ebaregulaarseks 31.10.2023
- Madise juuli-august 2023 kokkuvõte 06.09.2023
Vabariik sai vanemaks ja põhjus lauluõli pudelile lähenemiskatseid teha oli jälle nagu maast leitud. Hõissa ja palju õnne, mis nii viga elada! Kellel läks see päev vähem pappi, kellel rohkem aga kindel oli see, et kesklinna baaride vahel ringi õõtsudes oli selgelt näha, vahendeid rahval jagub. Ei istuta midagi nii vaguralt kodus ninapidi liisunud Walteri, musta leiva ja konservkilu seltsis, kass süles ja kõigil vunts-vurr kilurasvast läikimas. Eestlane tahab juua, tahab pilgarit pidada ja vastavalt kulutada. Tunnistan, et lasin samuti sel puhul hoiupõrsal veits soolikaid kõhust välja ja jooksin taskust kostva müntide kõlina saatel paraadile ja sellele järgnevale poolkohustuslikule viinatopsile. Kui kalendris on päev punane, siis sellele järgnegu päev sinine. Ise mõtlesin selle vanasõna välja praegu, patent on sisse antud ja iga edaspidine tsiteerimine maksab 15 eurot per kord.
Kauni pidupäeva õhtul istusin mina, nagu kõik teisedki, oma kriminaalhooldaja ja lähedasema tugigrupiga teleka ees, vaatasime kõiki kauneid ja rohkeaid ehk kaadrit, kes Ilvese lõtva kätt surusid ja pealinna tasuta söögi järgi tulid. Meitegi seltskonna laud oli kobedamast ja pidupäeva puhuks lausa kehtiva (!) best before kuupäevaga kraami täis. Leidus värsket kilu, leib oli pehme nagu isa kampsun, lastele oli magustoiduks šokolaadikook, suurte onude magustoit oli serveeritud jääkülmas karafinis ja nii see festival algas. Rääkisime taga kõiki pätte ja elukunstnikke, kes vastuvõtul oma nägu näitasid ja eriti kõvasti said tuld alla need, keda me ei tundnudki. Mida tühjemaks sai karafin, seda paremaks läksid meie argumendid, miks keegi suli on ja kuidas pööbli raha mäe otsas põletatakse…
Ja jõudes nüüd asja juurde. Muude teemade käigus jäi just see raha osa teravalt kõlama. Meil kõigil siin all raha ei olevat ega jätkuvat ja seal mäe otsas on kõike vabalt võtta ja jääb ülegi. Nuuskamiseks võetakse taskust kümnekas ja pärast visatakse aknast alla, jahe kevadtuul kannab poliittatist nätske kupüüri Balti jaama poole – mõlemad pooled, demand ja supply, on rahul. Ma püüdsin läbi tähistamise aurude just neid rahateemasid kureerida ja hoida mind huvitaval kursil – istume soojas toas, lambid põlevad, sööme nagu sead ja viskame kärakat, kõigil tip-top viimase malli roosad Baltika lipsud kõhul krussis ja juuksedki enamvähem lõigatud või pestud aga väidetavalt kellelgi raha pole, investeerimiseks vahendeid ei ole, kõik kulub ära ja üleüldine ving ja kiun rahateemadel. Kuidas see valem siis nõndamoodi ei klapi, et saaks rämedalt kulutada, kõike ja valimatult endale lubada, liisinguid maksta, remonti teha, juurdeehitust teha, juurdeehitusele remonti teha, lapsi kasvatada, reisida, lähedasi aidata ja samas korralikult investeerida, säästa ja koguda?
Miks siis üle ei jää? Vaevalt, et asi selles on, et me pidevalt pidutseme, tarbime ja järjest suuremaid kohustusi võtame. Võimatu, eks? Järjest enam jäi neis juttudes kõlama mõte, et tahaks küll ükspäev rammusaid dividende korjata ja lahkuva lennuki aknast kallile kodumaale keskmist sõrme näidata aga tegelikult on tore praegu ikka üks nooblim konjak veel poest juurde tellida ja eriti ei tahaks küll lõunasöögiks nii armsaks saanud Chedi restorani mingi töölissöökla vastu välja vahetada. Aga siis ju pikka juttu polegi. Tuleb tervislik seisund infarkti piirile veelgi lähemale nihutada ja veelgi rohkem rügada ja teenida. Kas siis hakkaks üle jääma, et investeerida? Tõenäoliselt mitte.
Tundsin selgelt, et olen vähemuses. Valitsev seisukoht on see, et miks jätan elu elamata, miks ei maitse neid vilju, mis meile igapäevaselt ette antakse (noh, seal Chedi’s) ja miks ei nõrke iga ahvatluse peale. Püüdsin selgitada, et siin tuleb mängu tasakaalukus – ma ei ütle kunagi ära heast prassimisest, riided ei ole tõesti võibolla just kaanepoisi omad aga on piisavalt peened, et ka viisakast lokaalist välja ei visataks ja sõprade sünnipäevadeks ei kingi isevolditud origamiluikesid. Sellised kulud püüan prognoosida jooksva kuu jagu ette, enamvähem on aru saada, millal ja kus kvaliteetselt klaasi tõsta saab ja mis väljaminekuga sel puhul arvestama peab. Räägin päris julge näo ja meelekindlusega, et vahel kannatab lõunaks ka suvalises kõrtsis supp ligi võtta, siit-sealt mõttetuid püsikulusid optimeerida (esialgu kasvõi jälgida) ja samas saab kodumaa sünnipäeva puhul prassida nagu kombeks kohane – kõige hea ja paremaga, mokad suurest õigimisest turses ja pilk kvaliteetsest brändist hägune. Võlusõna on igapäevaste muude ja kohati mõtetute kulude ülevaatamine. Sina ei pea mitte pidu pidamata jätma aga iga päev ei ole ka mitte vabariigi sünnipäev.
