Eesti inimeste seas valitseb arusaam, et meelerahufond peab olema massiivne enne, kui üldse on mõtet investeerimisega tegeleda. See müüt on tekitanud olukorra, kus paljud lükkavad puhvri loomist aastaid edasi.
Tavapärane soovitus hoida kõrvale 6-12 kuu kulutused tundub keskmise sissetulekuga perele röögatu summa. Näiteks 1500-eurose kuukuluga leibkonnale tähendaks see 9000-18 000 euro kogumist. Selle asemel, et alustada väiksemast, loobuvad inimesed üldse proovimast. Tegelikult on meelerahufondi alustamine võimalik ka palju väiksematest summadest, nagu selgitab investor Kristi Saare oma põhjalikus analüüsis.
Finantsiline ebakindlus loob nõiaringi
Iroonilisel kombel vajavad meelerahufondi enim just need, kellel on kõige raskem seda koguda. Nii-öelda riskigrupis on madala sissetulekuga inimesed, ebakindla tööhõivega spetsialistid ja väikeettevõtjad. Mõnes mõttes seisavad need inimesed silmitsi topelt väljakutsega: neil on suurem tõenäosus sattuda raskustesse, kuid väiksem võimekus selleks valmistuda. See võib luua psühholoogilise barjääri, sest kui tundub, et eesmärgini ei jõua niikuinii, miks üldse proovida?
Ebakindel sissetulek muudab regulaarse säästmise raskeks. Ühel kuul võid teenida 2000 eurot, järgmisel vaevu 800. Kuidas planeerida meelerahufondi, kui ei tea, kas järgmisel kuul üldse raha laekub?
Investeerimiskogemuse puudumine süvendab probleemi
Enamikel eestlastel ei ole rahavoogu tekitavaid investeeringuid. Paljudele tunduvad aktsiad, võlakirjad, kinnisvarainvesteeringud keerulised ja kättesaamatud. Samas peab ilma passiivse sissetulekuta meelerahufond olema suurem, et katta ka potentsiaalseid kriise.
Investeerimise põhitõdede tundmaõppimine nõuab aega ja energiat, mida pere ja töögraafiku kõrval sageli napib. Parem tundub lihtsalt loota, et “küll kuidagi hakkama saab”. Põhjaliku ülevaate investeerimisvõimalustest pakub Mikroinvestori blogipostitus, kuid isegi head materjalid ei aita, kui motivatsiooni alustamiseks ei ole.
Kultuuriline surve tarbida
Eesti ühiskond on muutunud üha tarbimiskesksemaks. Sotsiaalmeedia kuvab pidevalt edukat elustiili. Uusi autosid, luksusreise, kalleid restorane. See loob surve elada üle oma võimete, jättes säästmiseks vähe ruumi.
Sotsiaalmeediast tuttav kreedo “homme võib olla hilja” töötab hästi küll müügis, aga mitte säästmisel. Krediitkaardid ja järelmaksud muudavad raha kulutamise lihtsaks, samas nõuab säästmine just distsipliini ja piiramist.
Hasartmängumentaliteet võimendab riski
Ironiseeritult on paljude jaoks kuu lõpp nagu rulett. Inimesed on valmis oma viimased eurod edu näitamisesse suunama, samas kui regulaarne säästmine tundub igav ja aeglane. Kõik-või-mitte-midagi-mentaliteet takistab järjepidevat finantsplaneerimist.
Kiire rikastumise illusioon jätab tugevama mulje kui aeglane ja kindel turvavõrgu loomine. Lotovõidu või kasiino jackpoti lootus tundub atraktiivsem kui igal kuul 50 või 100 eurot kõrvale panna.
Riiklik turvavõrk tekitab valelootusi
Eesti sotsiaalsüsteem loob mulje, et riik hoolitseb kriisiolukorras oma inimeste eest. Töötuskindlustus, sotsiaaltoetused ja muud hüvitised tekitavad tunde, et isiklik meelerahufond pole vajalik. Tegelikkus on karmim, sest riiklikud toetused katavad vaevu sotsiaalsüsteemi elementaarsed vajadused.
Paljud avastavad alles kriisi ajal, kui väikesed need toetused tegelikult on ja kui kaua nende saamiseks aega kulub. Selleks ajaks on juba hilja hakata meelerahufondi koguma.
Näiline enesekindlus ei aita
Need, kes finantsilist planeerimist väldivad, elavad enda sõnul päev korraga. Nad nimetavad end realistideks. Tegelikult on see lihtsalt mugav vabandus mitte tegeleda ebameeldiva tõega: ilma meelerahufondita oled pidevalt ühe kriisi kaugusel rahalistest raskustest.
Meelerahufondi alahindamine ei ole lihtsalt teadmiste puudus. Muutus algab ausast sissevaatamisest ja väikestest sammudest – isegi 10-eurone igakuine säästusumma on parem kui mitte midagi.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!