Facebook
Oppaa! Aga mitte gangam style, vaid Rahakrati eluhäkkide teine ja edukas vahepeatus (1)
15. juuni 2016
Raha Kratt
rahakratt Eluhäkid
Enimloetud artiklid
- Madise juuli-august 2023 kokkuvõte 06.09.2023 13:40
- Teekond kahemiljonise investeerimisportfellini 11.01.2022 22:58
- Madise juuni 2023 kokkuvõte 14.07.2023 12:57
- Madise mai 2023 kokkuvõte 05.06.2023 23:58
- Riistvara vs tarkvara startupid: müüdid ja tegelikkus 13.07.2023 16:55
Viimased artiklid
- Madise juuli-august 2023 kokkuvõte 06.09.2023
- Madise juuni 2023 kokkuvõte 14.07.2023
- Riistvara vs tarkvara startupid: müüdid ja tegelikkus 13.07.2023
- Tulevikutööstus - järgmine buum? 27.06.2023
- Madise mai 2023 kokkuvõte 05.06.2023
Ma tean, et mu viimastes postitustes käib kõva kokkuvõtmine koguaeg. Maikuu finantskokkuvõte, “Limitless” raamatu kokkuvõte, nüüd järgneb eluhäkkide aruanne ehk taas üks vahekokkuvõte. Raisk, nagu oleks aeg lusikas nurka panna ja sõbrad-pere pika laua taha korraldada… väga morbiidne mekk on juttudel juures.
Nüüd on igatahes kuu aega möödas sellest, kui hakkasin rahaasjad.ee portaali ähvardusel eluhäkkidega jändama. Ähvardusel selles mõttes, et sealne peaboss peilis mu identiteedi välja ja mulle saadeti anonüümselt minu kassi pilte, mis olid tehtud siis, kui ise tööl olin ja minu enda akna tagant. Punase vildikaga oli fotodele erinevaid sõnumeid kirjutatud a’la “küll elu võib habras olla”, “kas kassidel on tõesti üheksa elu” ja muud sarnast. Poiste taktika oli hea ja hirmutamine töötas, kiidan igati sellist efektiivset strateegiat. Minul valikuid eriti ei olnud, kaotada ka midagi polnud peale ebakindluse ja nahast varuratta, mis puusadel õõtsub ning nii see elurütm praegu käinud on – hommikuti hüppan varem voodist välja (sellevõrra kuluvad nüüd ka voodilinad vähem – säästunipp elust enesest) ja kukun harjutusi vehkima. Seda pean küll ütlema, et iga päev kuu aega päris sama rutiini teha väga äge ei ole. Esiteks viskab selliste harjutusvideode muusika mu soolestiku tagurpidi tööle ja teiseks on vaja ka mingit rütmoplastilist vaheldust. Olen selle eluhäkkide kuu aja jooksul juutuubist hunniku trennivideosid välja tuhninud ja neid erineva rotatsiooniga kasutanud. Eluhäki eesmärk on ennast liigutada ja tulemusi saavutada, mitte ühte videot tuima näoga igal hommikul korrata, et linnuke kirja saada. Kas nüüd kuu ajaga selline automaatne harjumus tekkinud on nagu õnnetreenerid lubavad? Ei ütleks. Levinud müüt on see, et harjumuse sisseseadmine võtab 21 päeva. Värskemate uuringute järgi aga lausa 66 päeva (allikas: http://www.sciencealert.com/here-s-how-long-it-takes-to-break-a-habit-according-to-science). Ma kaldun ka pigem sinna 66 päeva juurde, sest ikka veel on mõnel hommikul tunne, et keeraks voodis teise külje, keegi ju nagunii ei näe (peale kassi, kellega õnneks veel midagi juhtunud ei ole…) ja saadaks kogu ürituse istmikusse aga siis hakkab kollitama teadmine, et nii palju on järjest tehtud ja oleks mannetu üks päev vahele jätta.
Enesetunne ja -hinnang on selle kuu aja jooksul tõusnud Richteri skaalal vähemalt kahe palli võrra. See ei tähenda, et reedel tantsusaali astudes parkett mokassiinide talla all praguneks ja prouadele otsa vaadates nad oma toolidelt justkui Salvador Dali maalide objektid põrandale voolaks. Seda kahjuks mitte. Aga pilk on küll tunduvalt enesekindlam – kuklas tiksub siiski teadmine, et poiss on väikestviisi kapiinvestor, korraldab oma elu paremuse poole ja on Darwinistlikus võtmes ka igati hea saak küpses eas vastassoole. Tuleb vaid ise vaadata, et partner liiga magnet poleks. Sellesmõttes, et tagant ligitõmbav ja eest eemaletõukav. Ma igaksjuhuks korra ka vabandan, et kui preilid siin seda juttu loevad – enamus mu tekstist on lihtsalt puhevil isase fantaasia ja testosterooni hästi läbiloksutatud kokteil. Tegelikult olen ma igati viks ja üle keskmise uje noorsand…
Lisaks igahommikusele võimlemise eluhäkile tegin ka ühe rahaliselt mõõdetava investeeringu tervisesse ja ostsin omale korralikud ketsid (jep, tutikad, mitte mingid second-hand ja sisseintegreeritud seenekasvatusega isetormajad), mille ilusate ilmadega pahkluudeni kinni nöörin ja ümbruskonnas lidumas käin. Jooksmine on hea odav hobi – piisab kuivast ilmast, ketsipaarist ning kollakaks tõmbunud naisepeksja-stiilis maikast. Viisakas oleks mingi püks ka jalga sikutada, muidugi. Olen kuulnud, et kõvemad vennad suudavad joostes või trennis audioraamatute abil suahiili keelt õppida või taskuhäälinguid (podcaste) kuulata aga mul see küll välja ei tulnud. Ilmselt on asi selles, et alles harjun trennirežiimidega aga hea on teada, et teoorias on tulevikus võimalik kaks kasulikku tegevust efektiivselt ühte ajaühikusse pakkida. Praeguste suviste ilmadega on väga meeliülendav peale tööpäeva väike jooksuring teha. Terviseradadel on rohkesti imetlemi… tublisid trennitüdrukuid ja -poisse, õhk on mõnus soe ja on kohe ilus vaadata, kuidas kollakasoranž õhtupäike vaikselt horisondi taha vajub nagu diabeedikust vanaema sanatooriumi soolavanni.
Seega kõik varjupaiga koerad-kassid, minu heategevusest võite mokad puhtaks pühkida*, sest ma ei plaani niipea oma eluhäkkides läbi kukkuda. Äge oleks välja hõigata deviis, et edasi saab ainult paremaks minna aga kes, kurat, sellise hüüatuse välja mõtles? Eestlane teab, et asjad saavad alati sügavamale võssa minna. Jätkan oma valitud eluhäkiga ja otsin uusi ideid, kuidas ennast iga päevaga aina kadestamisväärsemaks voolida. Järgmiseks peaks erialaste raamatute lugemisega mingi eluhäki tegema, vist.
* Tegelikult püüan õnnetumaid aidata jooksvalt ja võimalikult tihti ning seda ilma eluhäkkide väljakutsete feilimisetagi.
Kassi kohta täpsustuseks, et nii see asi tegelikult telgitagustes käibki. Rahaasjade tiim teab kuidas eesmärke saavutada. Vahendeid ei valita, võlgade tagasi saamiseks sõidetakse Sierraga sein maha nii et silm ka ei pilgu, blogisid kirjutatakse vasaku käe sõrmed sahtli vahel. Nagu kunagi ütles MC Vimpel: “Tatt minuga ei maksa norida!”
MC Vimpel – Botased kuluvad