Facebook
Rahakrati eluhäkkide esimene vahepeatus
23. mai 2016
Raha Kratt
rahakratt Eluhäkid
Enimloetud artiklid
- Teekond kahemiljonise investeerimisportfellini 11.01.2022 22:58
- Aktsiahinna bet ja kas avalikud kasvuettevõtted on tõesti skämm ja läbi nagu väidetakse? 22.01.2024 00:09
- Madise september-oktoober 2023 kokkuvõte, blogi jääb ebaregulaarseks 31.10.2023 15:29
- Tahavaatepeeglist ralli sõitmine ja mis siis järgmine aasta realiseeruvad täna teada uudised on? 20.12.2023 03:11
- Uus väljakutse, kasvavad riskid 06.12.2023 22:15
Viimased artiklid
- Aktsiahinna bet ja kas avalikud kasvuettevõtted on tõesti skämm ja läbi nagu väidetakse? 22.01.2024
- Tahavaatepeeglist ralli sõitmine ja mis siis järgmine aasta realiseeruvad täna teada uudised on? 20.12.2023
- Uus väljakutse, kasvavad riskid 06.12.2023
- Madise september-oktoober 2023 kokkuvõte, blogi jääb ebaregulaarseks 31.10.2023
- Madise juuli-august 2023 kokkuvõte 06.09.2023
Nädal on möödas ja selline tunne on, et see on kestnud terve aasta. Kui ma hakkan rääkima, et jõhkralt vitaalne on olla, tagumik on nii prink, et ehitajad vilistavad mulle järgi ja oakonservi purk avaneb hirmust juba kerge kaanele koputamise peale, siis kas sa tõesti usuksid? Väidetavalt peavad eluhäkid just nii toimima. Kes ei tea veel, millest jutt käib, siis olen otsustanud end üliinimeseks timmida ning anda mõned avalikud lubadused ja olla katsealune eluhäkkide töötamise või mittetöötamise eksperimendis. Minu esimesest häkist on lähemalt kirjas siin —> http://www.rahaasjad.ee/2016/05/16/rahakrati-eluhakkide-valjakutse/.
Vahekokkuvõte on positiivne nagu HIV Ida-Virumaal. Kõik mu uue elu esimese nädala päevad on alanud nagu lubasin. Uka-uka, musklid kotis! Nii suured lihased küll veel pole, et julgeksin trollis mõne käredama vanamuti sisse astudes tuima näoga toolil edasi tukkuda ja mitte oma kohta talle pakkuda aga iga asi omal ajal. Enesetunne on küll kõvasti parem. Võib olla, et tegemist on platseebo-efektiga aga olgu. Nagu ütlevad insenerid, siis it is not stupid if it works.
Eelmise nädala keskel juhtus veel nii, et Rahaasjade ordu ülempreester Madis kutsus kõik meie väikeses reality show’s osalevad eluhäkkerid kontrollülevaatusele. Viskasin seal õhku idee teha meist telestaarid nagu looduses on hülgekaamera ja kunagi oli Bussi Pirjo – tülitseks ja hääletaks üksteist välja aga selle mõtte saatus veel selgub. Aga igaljuhul. Suur kunn presenteeris seda miitingut meeldiva koosviibimisena, lubati värvilisel ekraanil Rambo filme näidata, piiramatus koguses sihvkasid pakkuda ja üks kutt olevat kaitseväest mingi koguse toidupakke ära tinistanud ehk siis lubati igati peent olengut. Täiesti “kogemata” ja “juhuslikult” oli korraldaja suht tutikas kõuts ennast vastu elektrikerise nuppu nurrutanud ja selle sisse lülitanud. Saun oli soe, seega tuli palitu seljast koorida ning lavale ronida. Pidevalt oli näha, kuidas ülempreester hindavalt oma kogudust vaatas ja püüdis välja raalida, kas keegi mitte ei peta trennilubadusega. Võin öelda, et hirmust kantuna tegin koridoris veel enne sisenemist 24 kätekõverdust, et veri lihastes oleks ja võimalikult kummut välja näeksin. Esikus oli teisigi näha – kes tõmbas trepi käsipuudel lõuga ja kes tegi istessetõuse. Taas leidis kinnitust tõde, et inimesi paneb liigutama hirm ja huvi. Võta nüüd siis kinni, kumb meid kannustas…
Miitingu meeleolu oli ülev, kõigil oli kodune töö tehtud ja lubadustest peeti kenasti kinni. Ülempreester ise lubas vähem juua, seega oli paslik haarata külakostiks trollipeatuse putkast värskete lõhnade ja isaste kraadidega peotäis kölnivee pudeleid. Peopäeval sobib külla viia küll – liitri hind tuleb küll kõrge aga toode niidab vääriliselt nagu äsja hooldusest tulnud Jonseredi võsatrimmer.
Esimese nädala tagasiside põhjal võin öelda, et eluhäkke tasub torkida küll. Kui nüüd suudaks ennast veel varem ennast voodist välja ajada ilma hommikuti näppe snooze nupuga hellaks peksmata, siis varsti võiks veel lipsusõlme ära õppida, pakiveinidelt klaastaarale üle kolida ja lõhnastatult Dzheims Bondi näoga ringi promeneerima hakata. Tundub tõesti, et harjumuste loomine on peas kinni – olen selle nädala jooksul igast imalaid motivideosid vaadanud, elu- ja biohäkkerite sotsiaalmeedia kontodel laike laiali loopinud ja seetõttu ilmselt ka mitmest sõbrast ilma jäänud ning püüdnud aru saada, kuidas edukad nii edukad on. Mu unistus on kunagi oma trolli omada, et ei peaks sõidugraafikust sõltuma ja saavutada lisaks finantsvabadusele ka logistiline vabadus. Tuleb välja, et elu üle kontrolli omavad elubossid nii talitavadki. Hakatakse oma käitumismustreid ja harjumusi ise kujundama, ümber õppima ja harjuma ning sedasi sammhaaval üliinimeseks muutuma. Ma olen sinna teel. Iga päev astun oma kulunud kroksidega ühe tibusammu võrra eesmärkidele lähemale. Üks eluboss soovitas nii mõelda, et iga päev isegi paar väikest asja tehes oled sa iga päevaga ikkagi oma eesmärkidele lähemal, kui eile olid. Selline mõtlemine kulub eriti just s*temal ajal ära, kui kõik asjad välja ei tule või mõnes kohas võõra ja ebameeldivalt jaheda kumpsiga tagumikku saad.
Olen valmis teiseks nädalaks. Külmkapi sisu on natuke värvilisemaks muutunud ja pruunide toonide kõrvale (praegu on seal peamiselt hea soodne mass, mida kõhtu suruda ehk tatar) on ilmunud ka muid värve. Vanaema juurest tõin esimese asjana kimbu tilli, et igati tervislik olla. Sellest alguses piisab. Hommikused harjutused jätkuvad, eesmärgid on selged ja läbi mõeldud. Hommikuti kerin ennast mõne hea tantsuklassika biidiga nagu näiteks Noisy Nation vms käima, mõtlen korra läbi, mida täna teha, et sihtidele lähemale jõuda ja haaran päeval niuetest kinni (jah, see on seksuaalse alatooniga vihje sellele, et edaspidi kontrollin mina asja)! Võit on veel see, et kirsturaha pole vaja koguda – surematuna pole mul kirstuga midagi teha.
